Ing W. Land “Lõks”

Selles ajaloolis-müstilises romaanis on kõike, mida kaasahaaravast raamatust oodata: põnevust, müstikat, ajalugu, võlukunsti, alkeemiat, üllatavaid süžeepöördeid, armumist ja armastust.

18aastane eesti neiu Ingely sõidab vanemate õhutusel kaheks nädalaks väikesesse Lõuna-Prantsusmaa kalurilinna isa äripartneri vana sugulase hooldajaks ja ühtlasi keeleõppereisile. Kohale jõudes selgub, et madam Dupont on tegusam kui Ingely ette kujutas ning et lisaks vanadaamile elab majas veel ronk Marado ning maailmade vahel lõksus olev vaimolend (mitte segi ajada kummitusega!) härra Duggommier, kellega kohtumise järel hakkab Ingely ajas rännates härra sajandite taguseid tegusid parandama.

Autentsed kohakirjeldused, ajaloolised faktid ja Lõuna Prantsusmaaga seotud legendid segunevad selles loos müstiliseks ajaväliseks kogemuseks, milles segunevad alkeemikute avastused, igavese nooruse eliksiiri otsingud ning lisaks nimetatuile mitmed teised tegelased, kes aegadevahelises ruumis lõksus.

Nende kõigi keskel loob Ingely ajaloosündmustele uusi lõpplahendusi kuni jõuab iseendani ja oma saatust mõjutava otsustava valikuni.

Autori illustratsioonid viivad lugeja vanu fotosid meenutavasse lummavasse maailma.

Kel soov suve pikendada, pisut prantsuse vaibi tunnetada ning keda ajalugu ja ajas rändamine elevile ajab, siis see on SEE raamat, mida lugeda. Romantikat ja südamevalu saab kauba peale.

„Ajalugu ei ole kunagi steriilne faktiteadus, see on iga üksikisiku lugu, mis on põimunud muinasjutuliselt põnevate sündmustega. Nende kulgu süvenedes võib leida tee iseendani.”

Ing W. Land

“Minu suurimaks inspireerijaks kirjandusmaastikul on ajastuteülene kirjanik J. D. Salinger. Mitte niivõrd tema kirjutatu, mis mõistagi iseenesest on geeniuse kingitus kirjaoskajatele, pigem innustab mind ikka ja jälle tema suhtumine kirjutamisse, see sisemine vajadus ennast kirjutades väljendada, luues üha uusi, kordumatuid reaalsusi.

Olen alati kirjutanud ja joonistanud. Viieselt kirjutasin sellest, kuidas mu isa norskab ja, et emal on öösel tropid kõrvas. Viieteistkümneselt kirjutasin luulet ja lugesin öötundidel Tolstoid, teki all Anna Karenina saatuse üle ahastades. Kolmekümneselt kirjutasin ja illustreerisin oma esimese lasteraamatu „Pere lood.”

Edaspidi kirjutasin raamatuid ühes rütmis oma laste kasvamisega. Ja ikka ja jälle käis lugude jutustamine käsikäes illustreerimisega. Olen õnnelik inimene, kes on saanud õppida ülikoolis nii eesti keele filoloogiat kui ka kunsti humanitaarteaduste suunal, sekka Inglismaal näpuotsaga illustratsiooni. Seega saan luues toetuda õpitule. Ja see on vahva!

Vahel kõnetab mind esimesena visuaal, vahel sõna. Vahel aga hoopis tegelase nimi. Lasen kujutlusel ennast kanda ja harvad pole ka need juhused, kui mediteerides kogen uusi katkendeid pooleli olevast raamatust või näen tegelast, keda hiljem illustratsioonina paberile loon. Olen tunnetusprotsessi käigus saanud infot ajalooliste sündmuste kohta. See juhtus just minu noorteromaanis „Lõks”, kus sain poolunes viibides selge viite 19. sajandil toimunud looduse anomaalia kohta Collioure´is. Kontrollisin oma nägemust internetist, mis osutuski ajalooliseks faktiks nii, et sain järgmise peatüki sellele ehitada.

Elan põhimõtte järgi, et elu peab olema huvitav. Julgen läbi elada ja luua reaalsust, mis mind kõnetab. Kui kirjutan ja illustreerin, siis teen seda eelkõige enda jaoks ja selle Imeilma tarvis, mis minu raamatutes soovib materjaliseeruda.”