Ramon Llull “Loomade raamat”

*****

Dante kaasaegse katalaani filosoofi Ramon Llulli nime on eesti kõrgkoolide üliõpilased oma filosoofiakursustel põgusalt mainituna küllap kuulnud. Tavaliselt peetakse  teda keskaja skolastikuks, tähele panemata, et nii nagu Itaalias hakkas ka Kataloonias XIV sajandi algusest tasapisi tärkama uus teadvus, sel määral uuem ja keerulisem, et Ramon Llulli, kes leiutas esimese loogikaaparaadi, võiks väga hästi ka XX sajandi arvutikultuuri kaugeks eelkäijaks pidada. Peale selle kirjutas Ramon Llull katalaanikeelseid luuletusi ja filosoofilisi traktaate — niisama nagu seda Itaalias oma keeli tegi Dante Alighieri.
(Jüri Talvet, Vikerkaar 11/1992)

*****

Tõlkija Piret Kivi õppis ladina keelt Barcelona Ülikooli teoloogiateaduskonnas, läbides seal katoliku preestritele ettenähtud ladina keele kursuse, ning Tartu Ülikoolis. Barcelonas osales ta ladinakeelsel konverentsil ja täienduskoolitusel “Colloquia Latina Barcinonensia”, on Schola Latina Europaea et Universalis’e vilistlane.

Kaupo Torim: Kirjastajana oli tõlkimise protsessi kõrvalt nauditav jälgida. Kirjavahetustest võiks omakorda hariva trükise kokku panna. Mõned nopped Pireti kirjadest:

• Loodan, et saame selle raamatu avaldatud. Nii olulise mõtleja nagu Ramon Llull avaldamine Eestis saab kindlasti olema kultuuriliselt väga tähtis sündmus.

• Tahan säilitada võimalikult palju autori maailma. Kas see on aga alati võimalik? Loomulikult mitte, sest kui oleks, polekski erinevaid kultuure ja keeli. Kõik oleks kõikjal sama. Selle raamatu puhul peab arvestama, et kirjutati see ajal, kui Levandis ei olnud veel ristisõdijate riigid langenud. See tekitab juba huvitava kultuurilise maailmapildi.

• Uusaja saabumisega toimus inimeste iseloomus väga suur muutus. Seda pandi tähele ning selle peale mängib ju isegi Dumas oma “Kolmes musketäris”. Athose  tegelaskuju on selgelt möödunud aegadest (keskajast) ning seda tunnetatakse ka siis, kui ta on omadega väga raskes olukorras. Raamatu alguses on ta oma tegelikku nime varjav alkohoolik. Ometigi teadvustavad instinktiivselt kõik, et ta on nendest kuidagi kõrgem ja parem. See, mida nad tunnevad, ongi see kuulus keskaegne au, mida käsitletakse ka Ramon Llulli “Loomade raamatus”.

• Üritasin järgida printsiipi, et sama sõna originaalis oleks ka sama sõna tõlkes. Sellest nt omadussõna “kaunis” kasutus. Alati ei ole see võimalik. Probleem tekib kohe sõnaga “senyor”, sest ta tähendab kolme eri asja: Issandat (Jumalat), Senjööri (senjööri- ja vasallisuhtes) ja Härrat (võrdsete isikute omavahelises suhtluses).

• Nutmine oli keskajal teatavates olukordades isegi kohustuslik. “Mehed ei nuta” ei ole kindlasti keskaegne arusaam. Seega ei ole minu arvates vaja ilusamaid väljendeid nagu “silmavett valama”. Meeste nutmise kohta kirjutas minu mäletamist mööda ka Huizinga oma keskaja raamatus. Põhimõtteliselt pidid nad teatavate sündmuste puhul (nt vanemate surm) riided kõigi ees puruks rebima ning koos pisaratega tund aega järjest nutma. Nutmine ei olnud nõrkuse või naiselikkuse tundemärk. Rüütlid, kes olid palju olnud eluohtlikes lahingutes ning teinud seal asju, mida tänapäeva mehed vist väga ei julgeks, nutsid ka.

• Minu arvates peab olema natuke ettevaatlik nn “moodsamate” sõnadega nagu “parlamentäär”. Mul tekkis endal ka tõlkides suur kiusatus selliseid sõnu kasutada, aga tekst on ikkagi 13. sajandist, mitte uusajast. Keskaega uusaegseid arusaamu alati siirdada ei saa. Seda illustreerib üks küsimus, mida juhtusin nägema sotsiaalmeedias. Keegi küsis: “Mis juhtuks siis, kui ma elaksin keskajal ja solvaksin kuningat?” Ta eeldas väga karmi vastust. Õige vastus on: “Mitte midagi. Kuningas ei tea, et te olete olemas. Ta ei saa seda mitte kunagi teada.”
Mis juhtuks pärast senjööri (kohaliku vürsti või krahvi) solvamist? Suure tõenäosusega ka mitte midagi. Võib-olla viibutataks natuke näppu. Eestis on komme siirdada keskaega muid aegu ning muudest aegadest pärit arusaamu. Näiteks siirdatakse väga palju hilisemat tsentraliseeritud riigi arusaama, puritaanlust, häbelikkust, ateismi, räpasust jne.

• Jätkan rügamist 13. sajandi põllul. Tegelikult polnud see aeg nii hull midagi. Naiste jaoks kindlasti palju parem kui uusaeg. Pärast renessansi hakati ihalema antiiki ning võeti suuresti üle Rooma õigus, mis oli misogüünne. Keskajal said naised olla isegi läänihärrad ja parunid, kui neil ei olnud vendi. Aulik Rebasetar on ju ka kuninga parun, millest pean järeldama, et aulikku Rebast (venda) ei ole või sai ta surma ning aulik Rebane (isa) on surnud.

• Ma pean seda Llulli raamatut ka väga oluliseks, kuna ta kirjeldab päris hästi seisuste maailma. Uusaja inimesele tunduks juba vast kummaline, et kuninga vasall, nõunik ja tähtis parun on naissoost. Keskaja inimesele ei tunduks. Siis oli seisus kõrgemal kui sugu. Minu lemmiknäide on selline: Akvitaania Eleanor (Richard Lõvisüdame ema, kes elas peamiselt 12. sajandil) saaks kreepsu, kui ta loeks 19. sajandi Jane Austeni raamatut “Uhkus ja eelarvamus”. Raamat on küll romantilises kastmes, aga põhituum on selles, et need naised peavad tegema hea partii, sest nad ei saa pärida. Akvitaania Eleanoril selliseid ebainimlikke probleeme polnud. Naiste olukord oli keskajal kindlasti palju parem kui uusajal.

• Tõlgin hambad ristis ühe essee jaoks kuningas Richard Lõvisüdame luuletust. Kuningas oli vahepeal hertsog Leopoldi pantvang ja kerjas luule teel lunaraha, mis on päris huvitav. Praegune Austria lipp on hertsog Leopoldi vana sõjalipp. Leopold oli koos Richardiga Acre’i all ning sõdis seal mehemoodi. Päeva lõpus tilkus ta uskmatute verest. Kui ta eemaldas vöö, siis sündiski praegune Austria lipp.

• Kivi langes kohe südamelt, et saime selle saadikute riideprobleemi lahendatud. Tõepoolest esindavad nad oma kalliste riietega oma senjööri/vürsti/kuningat. Täpselt nagu mõned vagad mungad esindavad oma räbalatega vaeseid apostleid. Tegelikult on ka olukord sarnane tänapäeval.
Mulle meenus selle kohta film, mida nägin ühe Hongkongi miljardäri abikaasa kohta. Abikaasa näitas intervjueerijale oma kalleid riideid ja ehteid ning siis ütles, et talle meeldiks väga käia väljas ilma sõrmuste ja käevõrudeta, aga ta ei saa seda mitte kunagi teha, sest siis arvaksid kõik, et ta abikaasal on suuri majanduslikke probleeme. Ka ei ole tal võimalik kanda kaasas käekotti, mis ei ole ülimalt kallis ning neid ülimalt kalleid käekotte peab tal olema palju ja erinevaid. Kujutan ette, kuidas börsil tekiksid ohtlikud kataklüsmid, kui ta ühel päeval kogemata dressides ja t-särgis välja läheks. Ehk siis, see abikaasa esindab miljardäri. Samamoodi esindavad tekstis saadikud kuningat. See et neil riided seljas on, näitab muidugi, et tegelikult ei ole nad loomad. Ramon Llull kirjutas selle teose kuningas Philippe Ilusale. Philippe Ilus sai kuulsaks, kuna saatis viimase Templiordu suurmeistri tuleriidale. Ka lasi ta surnuks piinata (elusalt nülgida, kastreerida jne) oma miniate salaarmukesed. Nendest sündmustest on eesti keeles olemas seiklusromaan “Raudne kuningas”.

• Kohtulahingute kohta tuli mul meelde, et vanades riikides ei vaadata alati kriitilise pilguga seadusandlust üle. Mõnikord kehtivad seadused, mida ei rakendata, kuni mõni kavalpea need üles otsib. 19. sajandi Inglismaal oli üks mees kohtu all mõrva eest. Teda ootas kindel ülespoomine. Kohtuistungi ajal loopis see mees aga  kummalise kinda vastu põrandat ning pidas ladina-vanaprantsuse-oksitaani- jms keeles piduliku kõne. Kohtunik oli hämmingus ning mees ütles: “Ma võin oma kõne inglise keelde tõlkida.” Seda ta tegigi. Tuli välja, et ta palus kohtuistungi asemel kohtulahingut. Seaduse kohaselt oli tal selleks täielik õigus, sest vana seadus oli jäänud tühistamata! Muidugi, 19. sajandil ei usutud enam, et Jumal annab automaatselt kohtulahingus süütule elu ja süüdlasele surma. Kohtunik ei tahtnud määrata süütut riigiametnikku ohtliku mõrvari vastu elu ja surma peale võitlema. Seega tuli tal mõrvar vabaks lasta. Pärast muudeti muidugi seadus ruttu ära, et teised mõrvarid ei hakkaks kohtulahingut taotlema.

• Arvan, et me peaksime võimalikult palju autorit austama ja mitte lisama asju, mida tema tekstis ei ole. Muidugi, tõlgete puhul on see vaieldav teema. Ma ise jätaksin praegusest tõlkest ära asju, mida autor ei ütle, aga võib-olla peab mõnikord midagi lisama? See on suur peavalu. Tegelikult on Llull huvitav, sest enamik tema säilinud töödest on tõlked. Räägitakse, et ta kirjutas oma tööd katalaani keeles ning tänaseni säilinud ladinakeelsed tekstid on tõlked. Seetõttu on see tekst, mida me andunult kraabime, unikaalne, sest see on katalaani keeles. Lugesin hiljuti ühe vana kroonika tõlkestrateegia kohta. Kroonika kirjutati 12. sajandil ja 13. sajandil see tõlgiti. Selgus, et kroonikakirjutaja vihkas ühte tähtsat isikut, aga 13. sajandi tõlkija eemaldas negatiivset juttu selle isiku kohta. Seetõttu on tõlge huvitav – sealt ei tule otsida asju, mis seal on, vaid asju, mida seal pole.