Andres Keil (29. V 1974 Tartu).
Annet on talle kapaga antud ja ameteid on mees pidanud setmeid, mis kõik kultuuriga seotud: olgu ajakirjanduses, teatri-, foto- või filmimaailmas.
Ja nüüd siis tema novellikogu – küps, terav, hea keelega.
“Selles, kuidas Andres Keil kirjutab, on stiili, oma stiili. Mõtlemise jõud on neis novellides sees. Omamoodi mõtlemise vägi, selline loomulik, mitte pingutatud. Kõigi novellide iseloomustamiseks sobib ilmselt liikumise märkimine – teekond, teekonnad. Kas Keili enda teekonnad? Või väljamõeldud teekonnad? Ehk pigem teekonnad, mis on olnud ja olemas, aga saanud novellideks Andres Keili peas liikuvate mõttekonstruktsioonide toel.”
/…/
“Novell “Luiged kadunud majast” teeb mind lausa kadedaks, nii hästi on see kirjutatud. Ja milline teatraalne päris lugu veel! Keil kirjutab kusagil: “Teate, intelligents ei ole mitte privileeg, vaid kohustus. Aga armastus võidab kõik.” Nii head dramaturgiat, kui on kõigis Keili novellides, on alati rõõm mõista ja mõistatada.”
Margus Mikomägi “Maaleht” 10.12.2020